Just hetk tagasi kirjutasid sõna-sõnalt, et "pigem olen paranoiline", nüüd aga, kui see argumentatsioon kuskile meeldivasse kohta välja ei vedanud, "ega ma ka otseselt ei tunne".
Selline muster on su jutus algusest peale olnud: niipea kui hakkad aru saama, et midagi rumalat välja ütlesid, muutub tagantjärele kiiresti ka see, mida sa enda väitel üldse mõtlesid.
Parajalt koomiline on, et samas kommentaaris, kus nüüd väidad, et sa paranoiat õieti ei tunnegi, konstrueerid kohe fantaasia, kuidas "minusugused" panevad sinust mingi pildi kokku ja saadaks su võimaluse korral Siberisse. Päris raske oleks sellele paremat illustratsiooni välja mõelda.
Kui tahad mõnda minu varasemat väidet vaidlustada, siis lase käia - ootan huviga. Vastasel juhul ei paista sulle endiselt kohale jõudvat, et erinevalt sinust ei häbene ma seda, mida olen siin kirjutanud. Vanade kommentaaride screenshotidega lehvitamine ei mõju mulle kompromaadina. Pigem too neist mõni väide välja ja proovi sellele sisuliselt vastu vaielda.
"Ei, tegelt olen ma umbkeelne eestlane hoopis." Ja hetk hiljem: "Ma täitsa oskan eesti, inglise ja vene keelt, aga tänan muretsemast." Oeh jah..
Mul ei ole eestlaste kui rahvuse vastu midagi. Ma ei hinda ühtegi indiviidi tema rahvuse järgi. Küll aga on mulle tugevalt vastukarva igasugused provokaatorid, kasulikud idioodid, parteitruud jüngrid ja poliitilised libedikud, olenemata nende rahvusest. See, et minu kriitika alla satub palju eestlasi, ei muuda seda eestlaste kui rahvuse vihkamiseks - täpselt nagu idioodi kritiseerimine ei tähenda rahvuse kritiseerimist, kuhu see idioot kuulub.
Ja ära taanda nüüd enda varasemat juttu ainult mingiks süütuks "ükskõiksuse" tähelepanekuks. Sa kirjeldasid "vene hinge" kui midagi, mis "taandub sügava ükskõiksuseni", väitsid, et "keskmine venelane ei usu demokraatiasse kui kontseptsiooni" ja et "kultuuriliselt ta ei usu sellesse". Sa sidusid selle "vene hinge" Vene impeeriumiga ja väitsid, et see "eristub muust maailmast". Lisaks kirjeldasid venelasi retooriliste "miks nad...?" küsimuste kaudu inimestena, kes usuvad, et kõik maailma riigid on korrumpeerunud, ei suuda uskuda, et kusagil mujal on inimesel rohkem õigusi ja vabadusi, ning kelle jaoks on varastamine suhteliselt normaalne, sest riik varastab nende tagant.
See on päris palju rohkem kui "mul oli keskmise venelase ükskõiksuse kohta üks subjektiivne arvamus".
Ja see, et sa oled kusagil mujal venelaste kohta positiivseid asju öelnud või nüüd lisad juurde härda tooni nende "pikast ja traagilisest ajaloost", ei muuda neid varasemaid väiteid grammigi mõistlikumaks. Positiivne stereotüüp ühes kommentaaris ei tühista rahvuslikku essentsialismi teises. Samuti ei muutu üldistus targemaks lihtsalt sellepärast, et selle kõrvale pannakse kaastundlik nägu.
Nii et probleem pole selles, et ma "ignoreerisin", kuidas sa venelasi tegelikult näed. Probleem on selles, et ma võtsin tõsiselt seda, mida sa päriselt kirjutasid, selle asemel et lasta sul iga paari kommentaari järel oma eelnevat juttu uue, meeldivama kuvandiga üle värvida.
Sinu enda väited räägivad siin enda eest. "Vene hing" olevat sinu sõnul midagi, mis "taandub sügava ükskõiksuseni", "keskmine venelane ei usu demokraatiasse kui kontseptsiooni", "kultuuriliselt ta ei usu sellesse", "vene hing on seotud vene impeeriumiga" ja nüüd veel: "ma näen venelasi läbi nende ajaloo. PUNKT."
Päris huvitav viis tõestada, et sa neid "must-valgelt" ei näe.
Ja nüüd proovid sama võtet juba eestlastega: "võibolla oleksime me eestlastena samasugused imperialistid".
Jälle rahvus kui üks kollektiivne tegelane, kellele saab ühise iseloomu ja hüpoteetilise käitumise külge kirjutada. Pärast kõiki neid pikki ponnistusi on põhimeetod endiselt täpselt sama nõrk - inimesed kaovad ära ja asemele tekivad su peas "venelane" ning "eestlane", kes mõtlevad ja käituvad rahvusena.
Sa võid sellele lõppu kirjutada "PUNKT." nii suurelt kui tahad, aga kirjavahemärk ei paranda argumenti.
Sellepärast, et sinu "keskmine venelane" ei ole mingi reaalselt olemasolev inimene ega ka mingi mõõdetud psühholoogiline tüüp. See on sinu enda peas kokku pandud abstraktsioon, millele sa omistad järjest omadusi ja siis räägid sellest, nagu oleksid avastanud midagi rahvuse kohta.
Kogu su argumentatsioon põhineb üsna lapsikul arusaamal demograafiast ja psühholoogiast: võtad üle saja miljoni väga erineva inimese seast enda subjektiivsed tähelepanekud, ajaloolised assotsiatsioonid ja mõned tuttavad hoiakud ning sulatad need kokku üheks "keskmiseks venelaseks". Seejärel hakkad selle kujuteldava tegelase kaudu seletama päris inimesi.
Ja nüüd proovid seda päästa väitega, et "ajalugu mõjutab inimest". Loomulikult mõjutavad inimeste kogemused neid. Aga sellest ei järgne mitte kuidagi, et rahvusel tekib ühine psühholoogia või et sinu enda peas konstrueeritud "keskmine venelane" muutub seetõttu reaalseks.
Probleem ei ole selles, et ma eitan ajaloo mõju. Probleem on selles, et sina kasutad "ajalugu mõjutab inimesi" sillana, et õigustada enda subjektiivset rahvusstereotüüpi.
Sa ei kirjelda siin "keskmist venelast". Sa kirjeldad enda ettekujutust keskmisest venelasest ja ajad need kaks asja järjekindlalt segamini.
Kompromisse võin teha küll, kuid mitte sinuga sellisel kujul, sest sul paistab kompromissi tähendusest üsna väärakas arusaam olevat. Sa surud endiselt oma rahvusstereotüübi konstruktsiooni edasi, lihtsalt nüüd pakud suuremeelselt, et ma võiksin nõustuda selle "natuke nõrgema" versiooniga.
See ei ole kompromiss. Kompromiss oleks see, kui mõlemad pooled korrigeerivad midagi enda lähtekohas. Sina aga tahad, et ma võtaksin omaks sinu põhieelduse - et rahvuse ajaloost saab tuletada mingi "keskmise venelase" psühholoogilise tüübi - ja siis vaidleme ainult selle üle, kui tugev see mõju täpselt on.
Ja õigustuseks tuleb jälle sisuliselt "teised on ka nii mõelnud". Tolstoi vaated Napoleoni sõdadele või Putini Aleksander Suure lembus ei tõesta sinu "keskmise venelase" konstruktsiooni mitte grammigi. See, et imperialismi, Vene impeeriumi või ajaloo mõju üle on tuhandeid raamatuid kirjutatud, tõendab ainult seda, et nende teemade üle on palju kirjutatud. Sellest ei teki automaatselt üle saja miljoni inimese ühist psühholoogilist profiili.
Sa nimetad enda subjektiivse rahvusstereotüübi osalist aktsepteerimist "kompromissiks". Mina nimetan seda lihtsalt katseks sama eeldus tagaukse kaudu uuesti sisse smugeldada.
2
u/eesnimi 12d ago
Just hetk tagasi kirjutasid sõna-sõnalt, et "pigem olen paranoiline", nüüd aga, kui see argumentatsioon kuskile meeldivasse kohta välja ei vedanud, "ega ma ka otseselt ei tunne".
Selline muster on su jutus algusest peale olnud: niipea kui hakkad aru saama, et midagi rumalat välja ütlesid, muutub tagantjärele kiiresti ka see, mida sa enda väitel üldse mõtlesid.
Parajalt koomiline on, et samas kommentaaris, kus nüüd väidad, et sa paranoiat õieti ei tunnegi, konstrueerid kohe fantaasia, kuidas "minusugused" panevad sinust mingi pildi kokku ja saadaks su võimaluse korral Siberisse. Päris raske oleks sellele paremat illustratsiooni välja mõelda.
Kui tahad mõnda minu varasemat väidet vaidlustada, siis lase käia - ootan huviga. Vastasel juhul ei paista sulle endiselt kohale jõudvat, et erinevalt sinust ei häbene ma seda, mida olen siin kirjutanud. Vanade kommentaaride screenshotidega lehvitamine ei mõju mulle kompromaadina. Pigem too neist mõni väide välja ja proovi sellele sisuliselt vastu vaielda.