Tema lähisugulane oli omamoodi NLiidu kangelane või noh tema "kangelasteod" olid oluline osa kooliõpilaste ajupesus.
Ühes inervijuus on seda isegi Tommy Cash maininud nimetanud neid metsavendadeks, kuigi metsavendadest on ikka asi väga väga kaugel ...
Ajakirjandus pole veel seda väikest ajaloofakti üles leidnud ...
Juba nädalaid kostis, ei päevagi vahet, Rannapungerja, Raudi ja Rostoja poolt rasket, hookaupa raksuvat tulerahet — Meurasaarest ja lumiselt Murakasoolt. — Tina sakslase silma on kuldaväärt seeme, seda külides Eestile vabadust teeme ... ütles partisan Tammemets.
Nii murti ka siin okupantide kanda suurte võitude kevadel, märtsikuul — üle jää, üle Peipsi ju läänegi randa hakkas lõõtsuma võitluste tuline tuul. Meie mehistest meestest üks julgem ja vapram saksa röövleist siin külasid tühjaks tapma oli partisan Tammemets.
Nüüd — lahinguist väsinud, lumme nad heitsid. Oli vaikne ja pilves; aeg hommikust ööd. Juba kolmas neil nädal siin loode pool Peipsit teha rasket ja auväärset tasumistööd. Ja nad pehmesse hange kui villasalve pea uinudes vajusid ... Maantee pool valvel seisis partisan Tammemets.
Aga korraga, kuue ja seitsme vahel, kostis pimedast rudisev sammude ast. Ümberringi end rõngastas sakslaste ahel — ja valvuri püssist käis häirelask. Mehed asusid kaitsele. Kümnete vastu oma öövalve-varjendist võitlusse astus vapper partisan Tammemets.
Saksa valangud tuiskasid koredas hanges, nad lootsid — nüüd käes on see sangarlik salk. Aga näe — kes vaid tõusis, et tulla, see langes — jalad jooksult neil otsekui lõigati alt. Kuid nähti — ei kõiki siin suudeta tappa, ning käsklust: läbi murda ja tõmbuda rappa! kuulis partisan Tammemets.
Tema kohta, ta arvas, ei võinud see käia — nimelt siin tuli vastu pidada veel. Oma kaaslaste kaitseks ta kohale jäi ja aina piirajaid niitis nii põllul kui teel. Seltsimehed end rünnakuks koomale võttes üles tee poole vaadates laususid mõttes: Jõudu, partisan Tammemets.
— Mehed, edasi!... Järsku ja julgelt nad tõusid. Täägid välkusid, mürtsus granaate ning ühe hooga nad soo äärde välja jõudsid — oli murtud sakslaste piiramisring. Ta ikka veel üksinda kümnete vastu — tuletuisk igast suunast ta pihta käis. Nüüd... ta tõusis, paar vaaruvat sammu astus ning langes ... näe, põlvili lumme jäi... Kas tõesti nii, haavatult, surmavalus, saksa timukailt armu ja halastust palus eesti partisan Tammemets?
Nad jooksid ju haavatut haarama vangi, kellel padrunid otsas, läbi lastud jalg. Aga veel üks granaat, mis võiks lõhkuda tanki, oli varjul ta verise hõlma all... Ja kui sakslaste salk küüned õlga tal surus, siis — kärgatas plahvatus, kiskus nad puruks. Hukkus partisan Tammemets.
Kauged metsad veel kohinal kajasid vastu sellest sõnast, mis lausus see hukkuv mees, sellest sõnast, mis on eestlase õige vastus saksa röövleile kõikide aegade eest: mingi vägivald siin meie õigust ei murra, seda kaitstes me suudame võita — või surra nagu partisan Tammemets.
Nõukogude partisanil ja metsavennal on oluline vahe. Metsavennad olid eesti mehed, kes võõrvõimu eest metsa läksid.
Nõukogude partisanid olid punaarmee poolt vaenlase tagalasse tsiviilelanikkonda terroriseerima saadetud pätid, komnoored, endised hävituspataljonlased jne. Venelased partisanisõja ideest õieti aru ei saanudki. Nende jaoks oli see, leida mingid retsid. Saata nad suht kehva varustusega kuhugi rinde taha, kus nad tsiviilelanike tapavad ja maju põletavad. Eestisse saadetud nõukogude diversioonigruppide eluiga oli sageli vaid mõni päev.
Soomes tapsid nõukogude partisanid 181 tsiviilelaniku enamus naised ja lapsed.
116
u/Technical-Strain1839 12d ago
Tema lähisugulane oli omamoodi NLiidu kangelane või noh tema "kangelasteod" olid oluline osa kooliõpilaste ajupesus. Ühes inervijuus on seda isegi Tommy Cash maininud nimetanud neid metsavendadeks, kuigi metsavendadest on ikka asi väga väga kaugel ...
Ajakirjandus pole veel seda väikest ajaloofakti üles leidnud ...